Mu poeg on 4 1/2. Ta on olnud kuuekuuselt lasteaias ja koolieelses lasteasutuses. Sellisena on teda terve elu igal nädalapäeval ümbritsenud teised lapsed. Introverdina tunnen tema olukorra suhtes täielikult empaatiat. Mõnikord kurdab ta mulle ja mu abikaasale, et koolis olles tahab ta jääda üksi või veeta vaikset / üksi aega. Kui aga tema õpetajatega sellest räägime, käituvad nad üllatunult ja ütlevad, et ta on sama aktiivne, sotsiaalne ja jutukas kui kõik teised lapsed.
Nädalavahetusel ei taha ta muud kui oma "kodupäeva" nautimist. Ta tahab koju jääda ja mängida oma sõiduautode ja veoautodega ning teda on raske saada välja minema. Ma lasen tal vahel koju jääda ... aga mul hakkab kabiinipalavik tekkima ja tunnen, et meil mõlemal on igav ja hakkan olukorrast pettuma. Niisiis, ma võitlen sellega - kas on hea anda talle see kogemus, et ta lihtsalt naudib kodus olemist? Kas see on märk sellest, et tema keskkond ei sobi talle ja ta on tasakaalust väljas? Või peaksime planeerima tegevused ja väljasõidud ning tunnistama, et ta lihtsalt ei taha kunagi käiku vahetada, hoolimata sellest, mida ta teeb? Minu soov on kinkida talle üks kindel päev kodus ja teisele ajastada siis midagi meie jaoks lõbusat.